HAWAII EXPRESS ESTONIAN CUP 2017 – 18. Jõulumäe Rattamaraton

Henrik võttis asja kokku nii.
Ilm pole see aasta suurem asi olnud ja ega ta EC viimast etappi ka väga ei kaunistanud. Sõites Pärnu poole sadas terve tee vihma ja +12 kraadi. Kohapeal oli sama märg seis. Enda asjade sättimisega läks ka kuidagi liiga kaua aega ja planeeritud soojendusest ei tulnud jälle mitte midagi välja. Lisaks oli korra väike dilemma, mida selga jätta ja mida mitte. Ilmaprognoosi kodutöö oli mul eelnevalt tehtud, mis lubas vihmasaju lõppu täpselt stardiks ja rajale +14 kraadi. Kuigi 15min enne starti ei paistnud sellist lubadust mitte kuskilt taevast, siis jäin endale kindlaks minna ilusti täis lühikeses peale – õhk tundus soe:) I grupi koridoris olid enamus mehi ettenägelikult endale garderoobi kaasa võtnud ja ma vaatasin, et olen ainuke, kes vihmas enne starti tahab läbi külmuda. Õnneks jõudsin stardipaugu ikka ära oodata ja kohe esimestel meetritel kadus ka igasugune külmatunne. Stardi kõige ärevama momendi korraldas üks AT värvides mees, kes kuskil 1km peal ühel järsumal parempöördel asfaldilt metsa keerates kuskile kännuauku üle nipli pani. Ma olin kohe tema taga, aga kuidagi laveerisin kõrvalt mööda ja läks kõik õnneks. Tagumistel oli kindlasti pusimist juba omajagu rohkem, et järele saada. Tundus, et liidrid said päris varajases faasis eest minema ja tagaajajatest moodustus võimas pikk rong, mille ees Kodanipork ja Rebane vaheldumisi tööd tegid. Grupis olid veel orientiirideks Kukk, Kattai, Karu, Kannimäe jt. Kartsin seda esimese ringi meeletut kihutamist sellises seltskonnas, aga näitajad kellapeal püsisid veel kõik reaalsuse piirides ja jätkasin optimistlikul lainel. Esimese ringi iseloomustuseks saab öelda jällegi klassikaline Jõulumäe pidur-gaas, pidur- gaas ja nii lugematu arv kordi vürtsitatud pehmete ja kohati salakavalate mudalõigu „maasikatega“ Lisaks sellele tuli koguaeg oma kohta grupis hoida tagumiste eest, sest kui natukenegi ohutumalt (kuna esimene ring oli siiski ka kohati päris libe) kurvi maha pidurdasin , siis hakkasid tagant ühelt ja teiselt poolt mehi mööda pressima. Alguses tundus natuke imelik nii nahhaal olla, aga kui ühes kurvis mulle jälle kummituba tehti ja sellest kurvist väljudes olin ma juba +3 kohta kaotanud ja väikse vahega taga, siis pidin kiirelt kohanema õppima. Esimesel ringil käis sõitmine nagu kuskil autode ringrajal, kus eesolija võtab kurvi ideaaltrajektoori kõrvalt, et sisekurv igaks juhuks ära katta ja tagumine mees igal järsumal pöördel igaljuhul tuleb võimalusel kõrvale kasvõi ennast „näitama“ Ringi teinepool läks trass natuke tehnilisemaks ja raskemaks ning S. Kukk pani grupi ees tempo peale. Ma tunnetasin, et sealt hakatakse nüüd tagumisi kangutama ja proovisin paar kohta grupis ettepoole liikuda – õnnestus. Päris rõve tempo oli, aga kannatasin ja mõtlesin, et vähemalt staadioni vahefinišini istun ära, siis vaatab edasi. Staadioni lähistele jõudes oli meid endiselt väga palju alles. Vahefinišis mäe otsas sattusin Rebase tuulde ja sealt edasi staadioni tehnilised singlid, tõusud ja mäefiniši liikusin tema taga. Mõne tõusu oleksin isegi kiiremini võtnud, aga võib olla tuli see edasisele sõidule kasuks, et seal täitsa punasesse ei tõmmanud. Selle sektsiooniga oligi grupp segamini löödud ja me jäime väikse (ca 6 vast oli meid) seltskonnaga eespool liikujatest maha. Rebane ärgitas koostööle, et esimesed ainult +15 sekki ees ja võtame kinni. Ajalooliselt on mul II ringi algus alati raske olnud, ja kui ma vedama läksin, mõtlesin, et selgemat viisi ja paremat kohta ennast kasti sõita ju polegi olemas. Esimesed tulid lähemale ja vaatasin tagasi, et vahetust tagasi/edasi anda, aga taga oldi juba vahega maas. See oli tuli pehmelt öeldes üllatusena, aga kiire nõupidamine endamisi ja otsustasin tagumised sõbrad järgi oodata. Võtsin süüa/juua ja ütlesin Rebasele, et ok võtame järgi vol.2:) Panin jälle mõned tikud hakkama ja kui eespool liikujad Kannimäe, Lepik, Erikson, Kukk ja veel mõni käeulatusse hakkasid jõudma, vaatasin taha ja kordus sama stsenaarium. Selleks hetkeks olin juba omajagu palju järgi jõudmisele panustanud, et nüüd tuli plaan lõpuni viia. Proovisin võimalikult kiirelt oma vahepealsed võlad ära klaarida ja üllatavalt kiirelt tuli elu uuesti sisse. Kui rada rohkem loodist välja hakkas minema, liikusin grupi ette tempot sikutama. Sai hooga laskumisi võtta ja hoopealt omakorda järgmistest põksudest hõlpsamalt üles. Tagant venis vb natuke see rivi pikemaks, aga ei midagi revolutsioonilist. Edasi tuligi lihtsalt tempot peal hoida ja loota, et ise ära ei kuku vaid tagant hakkab äkki üks hetk logisema. Vedamist tulid vahetama Lepik ja Erikson veidi hiljem ka Kannimäe. Seinamäel juhtus käikariga mingi error nii, et viskas suurelt kergelt hammakalt kõige väiksema raskema peale ja ma olin automaatselt kohe tõusu all jalamees, mis omakorda jättis mind vahega maha. Lisaks siblisid Lepik, Erikson, Kannimäe, Karu ja Randma kiiremini üles kui mina ja nüüd tuli raske moment, sest oht oli täitsa üksi jääda. Õnneks paanikat ei tekkinud ja omas mullis, koos paari hullu panemisega laskumistel, jõudsin suuremate hävinguteta päris kiiresti järele – huuh vedas! Sealt edasi 6kesi samas koosseisus sõitsimegi lõpuni. Lõpus ei hakanud keegi ennast „veri ninast väljas“ tempoga ohverdama ja panused pandi finiši tegemise peale. 1km enne lõppu hakati kiiremaid liigutusi tegema. Kannimäe juhtis lõpus vägesid ja paugutas esimesena eest minema ning tõmbas kõige pikema kõrre. Ma olin 4 ndal kohal ja viimase tõusu lõpus sain Eriksonist ja peale tõusu kohe ka Lepikust mööda, aga Kannimäe oli juba parajalt kaugel. Hooaja viimane EC etapp ja parim koht siiamaani ja veel sellise sõiduga (loe: adekvaatne enesetunne pärast sõitu) võib kokku võtta kui üli super äge värk!

Lisainfo: Tulemused & Otepää fotogalerii

Fotod pärinevad Hawaii Express Estonian Cup galeriist.