Hawaii Express Estonian Cup 2. Lähte maraton

Kuna matkasõidu raskus oli hästi meeles, siis erilisi illusioone antud etapi osas looma ei hakanud. Jõudsime Henrikuga 10.30 ajal Lähtele, natukene sättimist ja oligi aeg soojendusele minna. Sõitsime kogu suusaraja osa, kruusale viiva tõusu ja tagasi läbi ning pea 100 tõusumeetrit olemas. Peale soojendust oli selge, et alguses tuleb kohe panna kui soov kruusale normaalses grupis jõuda. Kuigi korraldaja saadetud sms põhjal oli mulle stardikoridoriks määratud kuues, siis saadeti mind selle väravalt tagasi ja öeldi et viies on õige stardikoridor. Ilmselgelt oleks olnud lollus hakata vastu vaidlema ja läksin sinna kus muuseas ootas starti ka Heigo. Kui stardipauk käis, siis sain üsna hästi minema ja väga kuskil ikalduma ei pidanud. Kruusale viival tõusul õnnestus väljastpoolt üsna mitmetest mööda saada. Nagu arvata, siis läks kruusal läks kohe andmiseks aga kannatasin pundis kuidagi ära. Vedu suusaradadele keerates üritasin tempot üleval hoida, et grupp eest ära ei saaks. Suuremalt jaolt see ka õnnestus, viimasel pikemal tõusul läksid mõned mööda. Kuskil 15km kandis jõudis (küllap oli juba ammu järgi?) Heigo järgi ja plaan oli nii kaua kui võimalik teda silmaulatuses hoida. Antud plaan toimis täna üllatavalt hästi, metsas/singlitel oli meie vahel maksimaalselt neli inimest ja teatud lõigud (kruus enne Linnamäge) olime täiesti koos. Teisele ringile minnes näitas edge esimese ringi läbimise ajaks 1.45 ja lõpuajaks kalkuleerisin peas 3.17-3.18. Kuivõrd aeg oli geeli võtta, siis otsustasin seda teha suusaraja pikema tõusu otsas kus asus joogipunkt või midagi. Plaan oli kiirelt geel manustada ja mitte lasta Heigol eest ära minna. Paraku aga juhtus midagi sellist mida ma poleks küll osanud oodata. Kiirustamisega tõmbasin geeli endale vist hingetorusse kuna neelamine ei õnnestunud ja tekkis lämbumise tunne ning ei saanud hingata. Varem pole midagi sellist juhtunud ja korraks tekkis juba kartus, et ma ei saagi ise asja korda. Kui lõpuks sain hingamise enamvähem toimima, siis oli 20-30 inimest mööda sõitnud. Istusin vaikselt rattale ja alustasin laskumist, esialgu enesetunne endiselt vilets ja koordinatsioon ka kuidagi s*tt. Esimene tõus mis kruusale viis oli väga vaevaline ja raske, üsna mitmed tagantpoolt tulijad läksid nagu postist mööda. Kokku raiskasin selle jama peale seistes peaaegu 5 minutit ja esimesed 10km polnud sõit ka see mis oleks võinud olla. Igatahes kruusal läks tasapisi paremaks ja Vedu poole ära keerates avastasin üks hetk mingi pundi enda tuules. Kuigi mul seal kruusa lõpus kus tee tõusis oli kiirus vahepeal 14-15km/h, siis keegi mööda ka ei läinud. Kui jõudsime lageda pealt Vedu suusarade kõrval olevale sirgele, siis läksid osad oma teed ja võtsin ka kahele tüübile sappa. Mingi aja punnitasin koos nendega ära aga enne maantee ületust jäin natukene maha ja läinud nad olidki. Kukemetsa teistkordsel läbimisel jäid lühikese omad ette aga kõik olid üsna viisakad ehk erilist ajakaotust sealt ei tulnud. Kuna geele enam puuduta ei julenud ja TP`s seisma ka ei tahtnud jääda, siis enne Linnamäe teistkordset läbimist manustasin magneesiumi ja jõin SIS`i spordijooki peale mille olin pudelisse valmis seganud. Üks natukene ärevam hetk leidis aset veel viimase kraavi ületuse juures. Vahetult minu ees sõitnud tüüp ehmatas vist kraavi ääre ja puitaluse vahe peale ära ja pani viimasel hetkel pidurit ning selle tagajärjel üle nipli. Kuigi päeva lõpuks oli hooaja parim koht ja väikseim kaotus esimesele, siis rahule jääda ei saa. Kõik eeldused olid 300+ kohaks olemas, paraku sai asi ise tuksi keeratud. Auto juures riideid vahetades avastasin, et parema jala kingal on see klõpats katki läinud mis rihma avab. Tõenäoliselt sai see kannatada selle kraavi intsidendi juures kui pidin sealt jala üle minema ja vaiusin ühe katkise laua tõttu nats sisse.

Henrik aga kirjutas nii
Nõnda. Võtame siis kokku sõidu mis kujunes parajaks katsumuseks. Stardikoridoris pole varem kell veel nii lähedal olnud kui täna. Olin põnevil. Kui start oli antud vajutasin gaasi põhja, esimesed km kõik õnnestus, kuhugi troppi ei jäänud , võtsin kohti paremalt ja vasakult. Esimesele kruusale jõudes kui sõidetud oli 3km läks grupp eest kakti. Ässad läksid omateed ja taga algas ilge rahmeldamine et järgi punnida. Kuna kohati oli kruusal (mis oli ka 3km pikk) väga tugev küljekas, siis see laamendas mind isiklikult ikka täiesti läbi. St et kui sõidetud oli 6km siis olin mina täiesti soss ja sinna ma oma tänase sõidu ***** panin. Järgmised 10km inisesin lootes et enesetunne läheb paremaks. Aga ei läinud. Minust mindi mööda igast asendist, pundid ja soolo mehed. Kuskil esimese ringi keskel tuli tagant optimaalne grupp kus ma püsisin pool vägisi peaaegu esimeses ringi lõpuni. Ooo õudust – teine ring?! Mis seal ikka, tuli minna ennast lõplikult ära tapma. Võtsin siis oma tempo ette. Möödujatest ei suutnud kellelegi sappa haakida sest nende kiirused olid endiselt minujaoks liiast. Terve teise ringi sõitsin täiesti üksinda! Kõik kruusad oli siis kas vastutuul, küljetuul või taganttuul. Kuna tagant tuldi juba üksikult ja vahed olid ikka päris suured polnud seal mõtet järgi ka kedagi oodata. Sõin kõik oma möginad ära. Powerit ikka ei olnud. See jäi esimese 5km peale täna. Ma arvan et minust ei sõidetud eelmise hooaja peale kokku ka niipalju mööda kui täna. Jube. Krampe täna ei tulnud, kuigi lõpus juba hakkas lubama. Positiivse poolele võib lugeda seda et kuhugi käna ei pannud, tehnika ka jäi terveks ja nippa nappa mahtusin ikka top 100 sisse ära.

Lisainfo: Tulemused & Lähte fotogalerii