Estonian Cup 2015 III etapp, Kalevipoja Rattamaraton

CAM04317

Mis ma oskan tarka öelda, trenni tuleb teha ja siis saad rajal maitsta trenni vilju. Saaremaal viimaseid trenne tehes oli enesetunne väga hea kuid kunagi ei tea kuidas see väljendub rajal, enne kui sa rajal ei ole 😛 Eelmise maratoniga sain selgeks, et ilma trennita ma sõitma tulla ei saa, selleks maratoniks sai ikka selle 2,5 nädala jooksul mõnuga endale piitsa antud, et vorm paraneks. Eesmärk maratonil oli lihtne, taastada oma 6-s koht tiimis ja vahe Indro, Heigo ja Elariga väiksemaks sõita kui 10min.

Eelmise maratoni kehva tulemuse pärast olin kukkunud 500 ja kehvemate sekka kuid see andis hea võimaluse mulle tagant hakata jahti pidama oma peamiste sihtmärkide suunas. Mõtlesin alguse kiiresti sõita ja kedagi (Indro, Heigo või Elari) eest kinni püüda ja siis venida tuules nii kaua kui jaksan. Start käis ära, 30 sek pärast sain liikuma, täpselt minut hiljem sain stardijoonest üle. Startisin koos Kristo ja Martiniga kuid kuna ma hakkasin kohe kohti eest kinni nõeluma siis neid ma rohkem ei näinudki.

“Lautade” vahel oli juba ummik, kruusale vasakule keerates oli esimene kukkumine kus õnneks tänu väiksele käigule sain kobadega mööda ja ei pidanud kohe jalga lahti kiskuma. Nii ma siis seal algul paugutasin grupist gruppi, ise mõeldes, et kui kohe kinni end sõidan on jokk, kuid enesetunne oli nii hea, et pidi vajutama. Ühel hetkel nägin ees tuttavat AC Racing särki ja punnitasin kõigest väest järele. Tiksusin siis selle rivi lõpus ja natukene puhkasin kuni mulle tundus, et peab edasi rühkima. Esialgu oli plaan Heigo taha end potsatada kuid sinna vahele ma ei saanud siis panin rivist mööda ja hakkasin tempot tegema. Mingi hetk oli ramm otsas ja Heigo hüppas ette, sellel hetkel tundsin esimest korda sõidu puhul, et pean Heigo-st kinni hoidma. Kuid mida kilomeeter edasi seda kergemaks jälle läks.

Siis tuli karjäär ja kruusane jooksutõus + mingi kitsas koht ja sealt ma sain paremini läbi kui Heigo ning vist sain väikse vahe sisse. Mingi hetk olin Elarist ka seal karjääri kandis mööda saanud kuid sellest ma ei tea midagi. Siis hakkas kaugelt paistma veel üks AC Racingu mees – Indro :). Ajasin teda elu eest taga kuni tuli metsasingel ja jõgede ületus. Seal oli väike paus ning peaaegu oleks pikali kukkunud ja esimese krambi saanud valesti jala liigutamise eest. Jõgede ületusel oli minu ja Indro vahel 3 meest kellest üks oskas kukkuda ja nii mul jäi suur vahe Indroga sisse. Siis tulid lõputud kruusakad, kus nägin kuidas ees mehed puhkavad pundis ja mina väntan elu eest. Mingi 5km pärast sain Indro kätte, keel ripakil suust väljas, siis tehti veel üks kiirendus ja ma vaevu suutsin pundis püsida. Kuid mingi hetk enne metsa vajus pundi tempo alla, sain Indro kõrvale, küsis kus teised, ütlesin taga, ei tea kui kaugel. Siis uurisin Elari kohta, kaugel ta eest ära, Indro naeratas ja ütles, kedagi ei ole ees peale Henriku ja Janeku ning sinu, sest olin märkamatult temas mööda veerenud. Nii kerge hakkas kuuldes, et olen nr3 hetkel, et panin oma 6-7 mehest mööda enne singlit.

Singlitel jalga oli, enne kiirendus kilomeetrit sai Indro mu uuesti kätte. Kiirendus km-l proovisin anda minna, kuid lõpp mis oli mäkke kustusin, minust panid 3-4 meest mööda kui postist. Olin enda peale nii vihane, mõttetu kiirenduskilomeetri pärast oled omadega läbi kuid 50m enne joont panin vihaga veel sadulas püsti spurdi ka otsa 😛 Siis tuli jälle mets kus olin kindel, et suren kuid jalg oli hea all, hoopis need 3-4 meest tulid selg ees mulle vastu :). Kuskil 35km lõpuni mõtlesin, et kaua siis Indro ja CO lasevad mul ees ülbitseda, et millal nad minust mööda sõidavad. Kuid siis tuli 25 km märk ja 20 km märk ning tunne oli nii hea, et sellel hetkel tundus, et tõesti on minu päev.

Laiuse põksudel sain teravamates tõusudes joosta ja laugemates kohtades sõita, nii parandasin 6-7 kohta oma positsiooni. Järsk singli laskumine oli seal mõnus, mitte keegi ei jäänud ette ja sai oma sõitu teha. Würth`i tõus oli räme kuid hea oli mäkke saada. Kaks meest ergutasid seal nii kõvasti mind, et ma lausa tõstsin lõpujoonel nokka, ise kartes, et saan nüüd kohe krambi. Nüüd tuli see laskumine, kus sain 65km/h kopikatega kätte, pidurid töötasid ja algas viimased 9 km. Asfalditõusul sõin veel 2 meest ära ja mõtetes juba finišeerin kolmandana tiimis ning megahea kohaga oma mõistes :).

Aga saatusel olid mulle omad plaanid varuks ja 5.5km enne lõppu hakkas raskeks minema ning sain aru, et tagarehv peaaegu tühi ning paarisaja meetri pärast olin velje peal. Vihaga mõtlesin lõpuni sõita kuni tagant üks mees ütles, et ära jama lõhud velje ära. Olin kui peata kana, ei osanud algul seisukohta võtta mida teha. Üritasin joosta kuid nii palju oli lõpuni ja hakkasin sisekummi hoopis vahetama. Ei tulnud hästi välja ja kui lõpuks sain uue rehvi peale ning proovisin pumbata, siis mitte ei saanud õhku sisse. Lõpuks kui olin seal pea 10min jamanud siis tuli Indro ja andis mulle balloonist õhku. Tänud, ausõna sinuta ma vist pumpaksin oma rehvi siiani seal :P. Vihaga tegin pooltühja rehviga viimased 5km ära.

Koht oli oma karjääri parim 427 ja tiimis kuues. Kuid nüüd aegu vaadata, siis jamasin oma rehviga 13-14 min, sest rehvivahetus km aeg on 17.12, muidu olid viimased kilomeetrid mul 3 min kanti :P. Ehk siis puht teoreetiliselt sõitsin 350 koha kanti, pole paha :). Ega midagi, järgmiseks korraks katsun end veel tugevamaks treenida ja võtta rajalt maksimum ning proovida end veel paremale kohale sõita. Tegelikult tahaks tänada peale Indrot veel Martinit, kui sa eelmine maraton nii kerge jalaga ei oleks sõitnud, siis ma ei oleks ennast nii tõsiselt kätte võtnud ning ilma AC Racing särkide nägemiseta Heigo ja Elari seljas ei oleks ma kindlasti end piitsutanud ühest grupist teise sõitmisega ;).

Lisainfo: Tulemused & Olybet fotogalerii

Koht Nimi Aeg Koht
vanuseklassis
74 Henrik Kivilo 02:31:55.5 30
240 Janek Laisaar 02:53:57.5 111
405 Indro Päll 03:17:33.3 203
421 Elar Lomp 03:18:48.1 208
424 Heigo Lomp 03:19:58.1 210
427 Margus Kivi 03:21:46.8 212
465 Kristo Kamratov 03:31:30.8 234
466 Martin Ott 03:31:48.8 235
Margus Written by: